Koll ja Troll “Tartu talveime”

Tartu linna südames, seal kus vanad kivimajad hoiavad üksteist oma sammaldunud seintega nagu väsinud vanakesed, asub väike puumaja, mis jääb tavapärasele linna saginale varju. Väikese puumaja tagahoov on kitsas ja vaevu märgatav, täis niiskeid kive ja habrast sammalt, mis on näinud rohkem aastaaegu kui enamik elanikke ümberringi.
Just selles hoovis algab lugu, mis saabub siis kui maapind külmub ja öö on eriti pime. Udu liigub mööda seinu nii tasa, et isegi varjud kuulatavad.
Ühel hilisel sügisõhtul olid Tartu linn ja läbi linna looklev Emajõgi mattunud kummalisse rahusse. Tänavalaternad süttisid nagu väsinud tähed taevas, heites uttu kahvatu kuma.
Müüriga varjatud väikeses tagahoovis paistis puumaja aknast soe valgus nagu värelev küünlaleek. Ometi näis hoovile langev öö pimedus tumedam kui kõik ülejäänud linn. Sambla ja kivide all puhkas midagi, mis oli olnud peidus sajandeid. Ta magas maailma saginast sügavamal ja oli vajunud unustusehõlma. Maa oli talle vaikset hällilaulu laulnud, hoides teda enda sees nagu saladust, mida polnud õige aeg avaldada.

Aga sellel õhtul muutus kõik…

Maa hingas järsku nii sügavalt välja, et hoovis pragunes muld. Kõhedust tekitava müdinaga värises sammal ja vana kivi veeres kõrvale nagu keegi oleks teda tõuganud. Maapinnale ilmus pragu, mis avanes nii kiiresti nagu ajahambad oleksid otsustanud korraga kõigest üle libiseda.
Praost kiirgas välja sinakas valgus, mis oli terav ja külm. See valgus meenutas koitu, kuid mis erines tõusva päikese valgusest. Valguse sügavusest tõusis esile vari. See oli hiiglaslik kalju, milles laius koopasuu. Koopast astus välja tume ja aeglane kogu. Tema karv oli süsimust, niiske ja läikiv. Justkui oleks ta sündinud ööst enesest. Maapinnale astudes peatus isegi udu, kui Koll nuusutas aeglaselt ja põhjalikult õhku, mis teda ümbritses. Seejärel astus arglikult koopast välja valge ja hõljuv Troll. Nagu härmatis, mis langeb tuuletul õhtul maapinnale. Nagu talve esimene lumi, mis on udune ja õrn.

Nii algab kahe muistse olendi muinasjutt Tartu linnas, väikese puumaja tagahoovis.
Koll ja Troll mäletasid maailma veel sellest ajast kui metsad sosistasid iidseid lugusid. Niidud sädelesid hommikukastes ja orud looklesid mägede vahel nagu pehmed rohelised paelad. Järved olid kui kristalsed silmad, mis peegeldasid taevast ja jõed jutustasid vulisedes oma pikka rännakut. Meri ja ookean hingasid sügavalt nagu maailma vanimad hiiglased. Loomad ja linnud liikusid rahulikult selle keskel. Maailm elas harmoonias, justkui oleks loodus ise olnud saladuslik haldjas, kes hoidis hella tasakaalu.

Kõik õigused kaitstud.